Patsient on 55-aastane naisterahvas psühhiaatriaosakonnas. Osakonnas olnud ka varasemalt ärevuse tõttu . Patsient tuneb end ärevana, kuna kõht ei ole käinud pikema aja jooksul läbi ( tegelikult kõht käis läbi, aga patsiendi jaoks liiga vähe ). Osakonnas antavatest ravimitest pole kasu tema sõnul, mistõttu ostab ise Microlaxi. Patsient ei soovi süüa, kuna ei taha seedimist rikkuda. Käib kurtmas oma probleemi ja on ärev kõhukinnisuse osas. Soovib, et paneksin talle Microlaxi, kuid ei taha, et öösel kõht lahti oleks ehk lõppkokkuvõttes ikkagi ei ole nõus rohtu võtma. Mitu päeva on patsient ärev oma probleemi tõttu ega ei suuda rahulik olla. Osakonnast ei soovi lahkuda, kuna kardab, et siis tekib kõhulahtisus, seetõttu istub päev otsa palatis.
Tegevused: 1. Seletasin patsiendile, et tegelikult pole tal kõht kinni, kuna käib vähemalt kord päevas läbi. 2. Seletada korrapärase toitumise vajadust. 3. Aktiveerida patsienti liikuma ja teiste patsientidega suhtlema. 4. Vajadusel manustada ravimeid. 5. Rääkida patsiendiga, mis on tema arvates selle probleemi põhjused ja miks ta seetõttu nii ärev on. Kaua probleem kestnud on.
Antud patsiendiga oli kõige raskem ühist keelt leida, kuna ta polnud nõus ühegi ettepanekuga oma probleemi leevendamiseks vaid käis närviliselt rohtu nõudmas, kuid kui rohtu andma hakata keeldus ta sellest, kuna nii võib kõht lahti minna. Patsient oli väga enesekeskne.
Raske juhus. Sellises olukorras oleks endal ka raske patsiendile selgitada ja ärevust maha võtta, sest ta on endas väga kindel. Tundub olevat pikaajaline probleem. Loodan, et probleem lahenes siiski positiivselt.
VastaKustutaÕendustegevused on asjakohased ja väga hästi teostatavad, ei oskaks midagi lisada. Ebapiisavast toitumisest võib ärevuse süvenedes saada ilmselt lisaprobleem.
VastaKustutaIlmselt ongi õe töö märgata pigem. Siit edasi võiks suunata psühholoogi jutule, tema pädevuses on edasine töö patsiendiga.
VastaKustuta